Taas on kõik oodatud ühisele palverännule. Alustame Suurel Reedel, 29. märtsil kell 17:00 Peetri kiriku juurest Narva mnt 104. Tee kulgeb marsruudil Peetri kirik– Jumalaema Uinumise peakirik – Katoliku kirik – Kolgata kirik – Luuka kirik – Maarja kirik – Pauluse kirik – Salemi kirik. Kaasatud on luterlased, õigeusklikud, katoliiklased, baptistid ja metodistid. Ristiteele osalema on kõik oodatud.


Püha Ristitee ehk Via Crucis või Via Dolorosa inspiratsioon pärineb varajastelt palveränduritelt Pühalt Maalt, kes püüdsid jäljendada Kristust, läbides Tema kannatamisega seotud paiku. Katoliiklik traditsioon, mis tänaseks on laialdaselt kasutusel ka protestantliku kiriku praktikas, rajaneb Kristuse peatustel teel ristile. Osasid neist toetavad Piibli kirjakohad.

Via Dolorosa on inspireerinud pühamehi kirjutama meditatsioone ja pannud kunstnikke jäädvustama omapoolset visiooni. Toome siinkohal ära ristitee peatused ja kirjeldused. 


I – JEESUS MÕISTETAKSE SURMA
Algusest peale oli see nii määratud. Tema, kes oli rikkumata, pidi rikutama maailma poolt, olema välja tõrjutud ja maailma sarnaseks tehtud.
Teda ei mõistetud. Heroodes, kartes konkurenti, laskis tappa kõik Petlemma poisslapsed. Kurat kiusas Teda kõrbes, et Ta anduks enesearmastusele ja uhkusele. Rahvas tahtis Teda kuningaks kuulutada, aga kui Ta ei nõustunud, mõisteti Tema üle kohut. Pilaatust huvitas vaid omaenese hea maine keisri ees, seepärast ta ei kaitsnud Jeesust. Jüngrid jätsid Ta raskustes üksi…
(Mt 27:11-26; Mk 15:2-15; Lk 23:13-25; Jh 18:28-19:16)


II – JEESUS VÕTAB RISTI OMA ÕLALE
Ta võtab risti ja võtab end kokku. Siin on Ta ainult inimene – eeskuju meile. Valu ja alandus on valdavad. Jumalana näeb Ta kõike ette, inimesena ei ole Tal aimu oma jõuvarudest. Kuid Ta valib kannatuse lootuses, et kui see lõpeb, pääseks võidule jumalikkus.
(Mt 27:31; Mk 15:20; Jh 19:17)


III – JEESUS NÕRKEB ESIMEST KORDA RISTI ALL
Liiga ootamatult, liiga kiiresti antakse Talle kanda Tema koorem. Ta hingeldab, vaarub, komistab ja kukub. Sõdurite piitsahoobid ja rahva mõnituskisa toovad Ta uuesti teadvusele. See pole veel lõpp, see on pigem algus. Edasi läheb veel raskemaks, karika põhi on veel kibedam juua. Ta teab seda, kuid jätkab…


IV – JEESUS KOHTUB OMA KURVA EMAGA
Piinav on näha ema, kes vaatab tuhmunud pilgul oma surmamõistetud poega. See ei saa olla võimalik! Neitsistsünd, uus õpetus, imeteod, juubeldavad rahvahulgad – ja selline alandav lõpp. Inimlik loogika saab otsa. Jääb vaid usk, et Jumala õiglus lööb kord särama ka läbi kõige pilkama pimeduse.
Emad mõistavad harva oma laste kogu missiooni ning jagavad ohtralt juba ammu tarbetuks muutunud nõuandeid. Kuid raskustes avaneb nende tõeline loomus – jääda lõpuni oma lapse juurde nagu tema, Jeesuse ema.


V – SIIMON KÜREENEST KANNAB JEESUSE RISTI  
Siimon oli juhuslik kõrvalseisja, keda sunniti kandma Jeesuse risti – tegema head vastu tahtmist. Ka niisuguse heateo võttis Jeesus vastu, Ta ei põlga ära ka nende tuhandete inimeste heategusid, kes Temast ja Tema ristiteest midagi ei tea. Kui tihti aga hüüavad Talle oma tegudega «Poo risti!» need, kes end usklikeks peavad. Ja ometi andis Jeesus andeks neilegi.
(Mt 27:32; Mk 15:21; Lk 23:26)


VI – VEROONIKA PÜHIB HIGIRÄTIKUGA JEESUSE PALGED
Nõnda räägib vana pärimus. Veroonikat ei sundinud keegi, ta läks ise. Nii kerge oleks hoolimatul sõduril olnud teda oda või mõõgaga lüüa – üks mässuline heebrealane vähem! Sellegipoolest, eluga riskides tungis Veroonika läbi sõdurite aheliku ja tegi oma väikese, lausa tühisena näiva heateo: kuivatas rätikuga Jeesuse vere ja higiga määrdunud näo.


VII – JEESUS NÕRKEB TEIST KORDA RISTI ALL
Mitte enam raskuse ootamatuse, vaid väsimuse tõttu… Talle tundub, et enam Ta ei jõua. Ometi ajab Ta end taas jalule ja jätkab teed.


VIII – JEESUS KOHTAB NUTVAID NAISI
Jeruusalemma haleda südamega naised – nad seisid tee ääres ja nutsid Jeesuse pärast. Nad teadsid, et Ta oli olnud hea, teinud haigeid terveks, õpetanud, olnud nende lemmikuks. Ja nüüd on Ta süütuna kurjategija kombel risti kandmas. Kas pole siis kurb vaatepilt? Nii ilus ja nii tark mees…
Jeesus ei võta nende kaastunnet vastu: «Nutke iseenda ja oma laste pattude pärast,» ütleb Ta.
(Lk 23:21- 27)


IX – JEESUS NÕRKEB KOLMANDAT KORDA RISTI ALL
Kunagi saab jõud tõepoolest otsa. Kolgata mäe jalamil Jeesus nõrkeb. Ta ei jaksa tõusta ristilöömispaika, Teda talutatakse. Timukad tõstavad risti mäe otsa, algab ettevalmistus ristilöömiseks.


X – JEESUSEL REBITAKSE RIIDED SELJAST
Jumal rebitakse alasti – millega saaks Teda veel rohkem solvata. Paljud õilsad inimesed on eelistanud surma häbile. Jeesus aga peab seda kandma elavana. Ja see on Talle raksem taluda kui surm, sest seda teevad ju inimesed, keda Ta on armastusega loonud.
(Mt 27:35; Mk 15:24; Jh 19:23-24)


XI – JEESUS LÜÜAKSE RISTI
Hukkamisega ei tahetud ainult tappa: inimene, kes piinles ristil vahel mitu päeva, pidi hirmutama teisi, hoidma neid kurja tegemast. Kristuse ristilöömisega taheti hirmutada kõiki neid, kes tulevad Tema järel.
(Mt 27:35-44; Mk 15:24-32; Lk 23:44-49; Jh 19:28-30)


XII – JEESUS SUREB RISTIL
«Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu,» ütles Jeesus, langetas pea ja heitis hinge. Jeesuse hukkamise kuritegu oli teoks saanud.
Nii kerge on leida ja ühendada inimesi võitluseks nähtava vaenlase vastu. Kui me aga ühineksime võitluseks nende vastu, kes on Kristuse vastased, poleks me põrmugi paremad inimestest, kes Kristuse risti lõid. Ja Kristuse ohver oleks asjatu.
(Mt 27:45-46; Mk 15:24-32; Lk 23:44-49; Jh 19:28-30)


XIII – JEESUS VÕETAKSE RISTILT
Ta võeti ristilt maha ja pandi ema sülle. Ema oli kogu kurbmängu tunnistajaks ja nüüd… millist valu pidi ta tundma, hoides oma süles poega, kelle ta teadis olevat Jumala?
 

XIV – JEESUS MAETAKSE HAUDA
Joosep Arimaatiast andis talle oma hauakambri ja kõik pidi minema kui enne. Olid ju surnud nii Aabraham, Mooses kui prohvetid, miks oleks nüüd pidanud minema teisiti. Elu pidi minema edasi, kord ja kombed pidid laskma tõekssaanud mõttetusel aegamööda unustusehõlma vajuda.
(Mt 27:57-66; Mk 15:42-47; Lk 23:50-56; Jh 19:38-42)


LÕPETUSEKS (XV ASEMEL)
Kolmandal päeval pärast ristilöömist tõusis Jeesus surnuist üles. Ja kõigile meenus, et sellele oli ta ennegi viidanud. Varsti harjuti sellegagi ning öeldi: jah, muidugi, kuidas see olekski saanud teisiti minna – samamoodi oleks öeldud ka siis, kui Jeesuse põrm oleks tänini hauakambris.