Taas on kõik oodatud ühisele
palverännule. Alustame
Suurel Reedel, 29. märtsil kell 17:00 Peetri kiriku
juurest Narva mnt 104. Tee kulgeb marsruudil Peetri kirik– Jumalaema Uinumise peakirik – Katoliku kirik – Kolgata kirik – Luuka kirik – Maarja kirik – Pauluse kirik – Salemi kirik. Kaasatud on luterlased, õigeusklikud, katoliiklased, baptistid ja metodistid. Ristiteele osalema on kõik oodatud.
Püha
Ristitee ehk Via Crucis või Via Dolorosa inspiratsioon pärineb
varajastelt palveränduritelt Pühalt Maalt, kes püüdsid jäljendada
Kristust, läbides Tema kannatamisega seotud paiku. Katoliiklik
traditsioon, mis tänaseks on laialdaselt kasutusel ka protestantliku
kiriku praktikas, rajaneb Kristuse peatustel teel ristile. Osasid neist
toetavad Piibli kirjakohad.
Via Dolorosa on inspireerinud pühamehi kirjutama
meditatsioone ja pannud kunstnikke jäädvustama omapoolset visiooni. Toome
siinkohal ära ristitee peatused ja kirjeldused.
I – JEESUS MÕISTETAKSE SURMA
Algusest peale oli see nii määratud. Tema, kes oli
rikkumata, pidi rikutama maailma poolt, olema välja tõrjutud ja maailma
sarnaseks tehtud.
Teda ei mõistetud. Heroodes, kartes konkurenti, laskis tappa
kõik Petlemma poisslapsed. Kurat kiusas Teda kõrbes, et Ta anduks
enesearmastusele ja uhkusele. Rahvas tahtis Teda kuningaks kuulutada, aga kui
Ta ei nõustunud, mõisteti Tema üle kohut. Pilaatust huvitas vaid omaenese hea
maine keisri ees, seepärast ta ei kaitsnud Jeesust. Jüngrid jätsid Ta raskustes
üksi…
(Mt 27:11-26; Mk 15:2-15; Lk 23:13-25; Jh 18:28-19:16)
II – JEESUS VÕTAB RISTI OMA ÕLALE
Ta võtab risti ja võtab end kokku. Siin on Ta ainult inimene
– eeskuju meile. Valu ja alandus on valdavad. Jumalana näeb Ta kõike ette,
inimesena ei ole Tal aimu oma jõuvarudest. Kuid Ta valib kannatuse lootuses, et
kui see lõpeb, pääseks võidule jumalikkus.
(Mt 27:31; Mk 15:20; Jh 19:17)
III – JEESUS NÕRKEB ESIMEST KORDA RISTI ALL
Liiga ootamatult, liiga kiiresti antakse Talle kanda Tema
koorem. Ta hingeldab, vaarub, komistab ja kukub. Sõdurite piitsahoobid ja rahva
mõnituskisa toovad Ta uuesti teadvusele. See pole veel lõpp, see on pigem
algus. Edasi läheb veel raskemaks, karika põhi on veel kibedam juua. Ta teab
seda, kuid jätkab…
IV – JEESUS KOHTUB OMA KURVA EMAGA
Piinav on näha ema, kes vaatab tuhmunud pilgul oma
surmamõistetud poega. See ei saa olla võimalik! Neitsistsünd, uus õpetus,
imeteod, juubeldavad rahvahulgad – ja selline alandav lõpp. Inimlik loogika
saab otsa. Jääb vaid usk, et Jumala õiglus lööb kord särama ka läbi kõige
pilkama pimeduse.
Emad mõistavad harva oma laste kogu missiooni ning jagavad
ohtralt juba ammu tarbetuks muutunud nõuandeid. Kuid raskustes avaneb nende
tõeline loomus – jääda lõpuni oma lapse juurde nagu tema, Jeesuse ema.
V – SIIMON KÜREENEST KANNAB JEESUSE RISTI
Siimon oli juhuslik kõrvalseisja, keda sunniti kandma
Jeesuse risti – tegema head vastu tahtmist. Ka niisuguse heateo võttis Jeesus
vastu, Ta ei põlga ära ka nende tuhandete inimeste heategusid, kes Temast ja
Tema ristiteest midagi ei tea. Kui tihti aga hüüavad Talle oma tegudega «Poo
risti!» need, kes end usklikeks peavad. Ja ometi andis Jeesus andeks neilegi.
(Mt 27:32; Mk 15:21; Lk 23:26)
VI – VEROONIKA PÜHIB HIGIRÄTIKUGA JEESUSE PALGED
Nõnda räägib vana pärimus. Veroonikat ei sundinud keegi, ta
läks ise. Nii kerge oleks hoolimatul sõduril olnud teda oda või mõõgaga lüüa –
üks mässuline heebrealane vähem! Sellegipoolest, eluga riskides tungis
Veroonika läbi sõdurite aheliku ja tegi oma väikese, lausa tühisena näiva
heateo: kuivatas rätikuga Jeesuse vere ja higiga määrdunud näo.
VII – JEESUS NÕRKEB TEIST KORDA RISTI ALL
Mitte enam raskuse ootamatuse, vaid väsimuse tõttu… Talle
tundub, et enam Ta ei jõua. Ometi ajab Ta end taas jalule ja jätkab teed.
VIII – JEESUS KOHTAB NUTVAID NAISI
Jeruusalemma haleda südamega naised – nad seisid tee ääres
ja nutsid Jeesuse pärast. Nad teadsid, et Ta oli olnud hea, teinud haigeid
terveks, õpetanud, olnud nende lemmikuks. Ja nüüd on Ta süütuna kurjategija
kombel risti kandmas. Kas pole siis kurb vaatepilt? Nii ilus ja nii tark mees…
Jeesus ei võta nende kaastunnet vastu: «Nutke iseenda ja oma
laste pattude pärast,» ütleb Ta.
(Lk 23:21- 27)
IX – JEESUS NÕRKEB KOLMANDAT KORDA RISTI ALL
Kunagi saab jõud tõepoolest otsa. Kolgata mäe jalamil Jeesus
nõrkeb. Ta ei jaksa tõusta ristilöömispaika, Teda talutatakse. Timukad tõstavad
risti mäe otsa, algab ettevalmistus ristilöömiseks.
X – JEESUSEL REBITAKSE RIIDED SELJAST
Jumal rebitakse alasti – millega saaks Teda veel rohkem
solvata. Paljud õilsad inimesed on eelistanud surma häbile. Jeesus aga peab
seda kandma elavana. Ja see on Talle raksem taluda kui surm, sest seda teevad
ju inimesed, keda Ta on armastusega loonud.
(Mt 27:35; Mk 15:24; Jh 19:23-24)
XI – JEESUS LÜÜAKSE RISTI
Hukkamisega ei tahetud ainult tappa: inimene, kes piinles
ristil vahel mitu päeva, pidi hirmutama teisi, hoidma neid kurja tegemast.
Kristuse ristilöömisega taheti hirmutada kõiki neid, kes tulevad Tema järel.
(Mt 27:35-44; Mk 15:24-32; Lk 23:44-49; Jh 19:28-30)
XII – JEESUS SUREB RISTIL
«Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu,» ütles Jeesus, langetas
pea ja heitis hinge. Jeesuse hukkamise kuritegu oli teoks saanud.
Nii kerge on leida ja ühendada inimesi võitluseks nähtava
vaenlase vastu. Kui me aga ühineksime võitluseks nende vastu, kes on Kristuse
vastased, poleks me põrmugi paremad inimestest, kes Kristuse risti lõid. Ja
Kristuse ohver oleks asjatu.
(Mt 27:45-46; Mk 15:24-32; Lk 23:44-49; Jh 19:28-30)
XIII – JEESUS VÕETAKSE RISTILT
Ta võeti ristilt maha ja pandi ema sülle. Ema oli kogu
kurbmängu tunnistajaks ja nüüd… millist valu pidi ta tundma, hoides oma süles
poega, kelle ta teadis olevat Jumala?
XIV – JEESUS MAETAKSE HAUDA
Joosep Arimaatiast andis talle oma hauakambri ja kõik pidi
minema kui enne. Olid ju surnud nii Aabraham, Mooses kui prohvetid, miks oleks
nüüd pidanud minema teisiti. Elu pidi minema edasi, kord ja kombed pidid laskma
tõekssaanud mõttetusel aegamööda unustusehõlma vajuda.
(Mt 27:57-66; Mk 15:42-47; Lk 23:50-56; Jh 19:38-42)
LÕPETUSEKS (XV ASEMEL)
Kolmandal päeval pärast ristilöömist tõusis Jeesus surnuist
üles. Ja kõigile meenus, et sellele oli ta ennegi viidanud. Varsti harjuti
sellegagi ning öeldi: jah, muidugi, kuidas see olekski saanud teisiti minna –
samamoodi oleks öeldud ka siis, kui Jeesuse põrm oleks tänini hauakambris.