1910 - 1933
5. septembrit 1910 võib lugeda Tartu Pauluse koguduse sünnipäevaks. Sel päeval ausus Tartu Maarja koguduse linna jaoskonna õpetajaks Arnold August Vicktor Habicht. Koguduse põhikiri kinnitati 28. oktoobril 1911. Koguduse nimetus Tartu Pauluse kogudus hakkas kehtima 1912. a jaanuari lõpust. Koguduse kasutada anti Maarja kirik, kus kogudus tegutses 1917 a sügiseni. Koos koguduse loomisega sündis ka kiriku ehitamise mõte.
1911 a jaanuaris otsustas Tartu Linnavalitsus anda Riia tänaval asuva platsi Taru Pauluse kogudusele. Kiriku kavandamise ja arhitektide otsimisega alustati kohe peale ehituskoha leidmist. Käidi vaatamas Riias toona äsjavalminud Gertrudi kirikut. Läbirääkimisi peeti arhitekt Stykiga. Samuti pöörduti Soome arhitekti Eliel Saarineni poole. Viimane valmistas kiriku ehitusplaani ja käis seda isiklikult 21. detsembril 1911. a. Tartus tutvustamas.
Kiriku projekteerimisega alustas Eliel Saarinen 1911. aasta detsembris. Kirik ehitati Saarineni 1913. aasta projekti järgi. Hoonel oli projektis kolm osa: krundi sügavuses olevast kirik ja sellega ühendatud kaks tänavajoonel asuvat tiiba, mille vahele moodustus auhoov. Enam-vähem sümmeetrilise lahenduse põhimassi moodustas keskmine, kirikusaaliga osa, mille tähtsust ja funktsiooni rõhutas torn.
Tiibhooned olid peahoonega ühendatud teise korruse kaudu. Parempoolsesse tiibhoonesse plaaniti kantselei ja koguduse töötajate eluruumid, vasakpoolsesse aga kogudusetöö ruumid. Pauluse kiriku juures valmis kahest tiibhoonest vaid vasakpoolne. Kiriku- ja koguduseluga seotud erinevate hoonete ühendamine oli 20. sajandi alguse maailmas uus ja haruldane nähtus, esimesed sellised kirikud tekkisid Saksamaal alles 19. sajandi lõpus.
Loode-kagu suunaline kodakirik oli põhiplaanilt traditsiooniliselt sümmeetrilise ülesehitusega. Pikihoonega liitus suhteliselt lai ühelööviline põikhoone. Kooriosa lõpetas eenduv poolümar apsiidilaadne altarilõpmik. Nii moodustas kirikusaal ladina risti kuju, mis aga mõlemal pool altarit asunud abiruumide tõttu jäi tagaküljel hoomamatuks.
Tartu Pauluse kiriku projekteerimist pühitseti sisse 1. oktoobril 1917. aastal.
Pauluse kerkis sõja ja revolutsioonide ajajärgul. Pühitsetud kirikus puudusid altar, kellad, orel, kirik oli kaunistamata ja krohvimata.
Altariosa sai aastatel 1923–1924 uue sisekujunduse. Sisekujunduse muutmine sai alguse altariskulptuuri muretsemisest apsiidi. Amandus Adamson (1855–1929) valmistas altarikuju Carrara marmorist 1922. aastal Itaalias. Kuju Tulge minu juurde, kes te vaevatud ja koormatud olete pühitseti 17. märtsil 1923. See kujutas Jeesust, kelle parema käe all oli Maarja Magdaleena ja vasaku käe all Jeeriko pime – esimene kui südamevalu ja patukoorma alt vabadusele ihkava hinge esitaja ning teine kui ihuhädadest vaevatu kehastaja. Kuju oli üle-elusuurune - aluseta 3,5 m kõrge.
Mielberg kavandas 1923. aastal uue altariruumi kujunduse, mille koloriit oli tumedam. Töö valmis 1924. aastal. Akende kinni-ehitamisest tõenäoliselt siiski ei piisanud, sest kuju paremaks esiletoomiseks muretseti veel lisaelektrivalgustus.
Kiriku tornikellad pühitseti 13. detsembril 1923. Viimased valmistati Bochumis Ruhrimaal. Suurem kell (dis) Mina olen hüüdja hääl kaalus 1200 kg ja väiksem kell (fis) Minu teel peab sinu õigust kuulutama, igapäev su kiitust kaalus 800 kg. Keskküte seati sisse 1924. aastal, mille radiaatorite tarvis olid nišid juba 1917. aastast. Samal aastal suurendati ka 1917. aastal ostetud orelit.
Kuna mõlema tiibhoone ehitamisel ei paistnud olevat tulevikku, siis koostas Tartu linnaarhitekti abi Artur Kirsipu 1931. aastal vasakpoolse tiibhoone ehitamiseks uue projekti. Saarineni projekti kogudusetöö ruumide asemele projekteeris Kirsipu esimesele korrusele kantselei jt. ametiruumid, teisele korrusele õpetaja korteri ja kolmandale korrusele abiõpetaja korteri. Tiibhoone anti kogudusele üle 4. novembril 1932.