Jumalateenistused lähemal ajal:
|
Pühapäevane jumalateenistus on koguduse vaimuliku elu tähtsündmus. Jumalateenistus on see koht, kust kristlane saab kogeda Jumala lähedalolu laulus, sõnas, palves ja armulauas. Siit saab ta usku ja jõudu oma eluteekäimisele, lohtust kurbusele ja võimalust aega maha võtta ja korrastada Jumala ja enda suhteid.
Jeesus seadis jüngritele armulaua ja andis ülesande ning volituse: "Tehke seda minu mälestuseks!" Seda ülesannet täidab Kirik jumalateenistusel armulauda pühitsedes, jagades Kristuse ihu ja verd. Armulauas liidetakse meid Kristuse ihuga - Kirikuga, armulauas tuleb Jumal Kristuse ihus meie ligi. Armulaud põhineb Jeesuse sõnadel: "Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse." (Jh 6:56) Kristus mitte ainult ei lunastanud meid patust, vaid võttis meid osadusse endaga. Ta tegi meid Jumala lasteks ja omavahel vendadeks-õdedeks. Armulauaga jumalateenistust nimetatakse missaks. Nimi "missa" tuleb jumalateenistuse ladinakeelsetest lõpusõnadest: "Ite, missa est!" (sõnasõnalt:minge, on lähetatud! ). Missa sõna tähistab lähetamist, valguse ja soojuse kiirgamist, ka orjusest vabastamist. Jumal kogub missal oma rahva, vabastab nad patusüüst ja saadab hinge valguskiire, toidab oma sõna ja sakramendiga ning saadab siis uuesti maailma keskele tagasi täitma oma teenimisülesannet.
Inimene teenib Jumalat teda armastades ja austades, aga ka kaasinimesi armastades ja üksteist teenides. Selles mõttes on kogu meie elu Jumala teenimine ehk jumalateenistus. Apsotel Paulus ütleb selle kohta kirjas roomlastele: "Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus." (Rm 12:1)
Jumalateenistusel on oma kindel kord ja rütm, et kogudus suudaks elada, mõtelda, palvetada ja laulda kaasa. Jumalateenistuses on pühapäevast pühapäeva muutumatud osad ja kirikuaasta järgi vahelduvad tekstid. Igal missal palvetab kogudus koos Kyrie't (Issand, halasta), ülistab Kolmainujumalat Gloria'ga (Au olgu Jumalale), loeb usutunnistust Credo't, ühineb armulauas tänuks Sanctus'es (Püha), austab Kristuse ristiohvrit Agnus Dei'ga (Kristus, Jumala Tall) ja võtab vastu Issanda õnnistuse. Palved, piiblilugemised ja koraalid (koguduselaulud) on valitud vastavalt pühapäeva teemale.
Kirikusse astudes seisatatakse või põlvitatakse palveks, sest see on tulek Jumal juurde, Temale pühitsetud kotta. Oma usutunnistuseks võib teha ristimärgi. Mobiiltelefon lülitatakse kirikus välja. Kui on vaja õpetajaga rääkida, on eestpalvesoov või mälestamisi, saab oma soovi edastada kantseleis või õpetajatoas. Õpetaja juurde pihile või oma probleemidest hingehoidlikult vestlema minna on parem juba nädala sees.
Jumalateenistusele tullakse õigeks ajaks ja ollakse kuni lõpuni. Hilineja püüab leida endale koha teisi segamata. Laps õpib kirikus käitumist ainult nii, kui vanemad ja vanavanemad teda jumalateenistusele kaasa võtavad ja mõistvalt last suunavad. Lapsed võivad ühe koha peal istudes väsida ja tahavad kirikus ringi liikuda. Et vanematel oleks kergem, on võimalus viia lapsed jumalateenistuse ajaks lastehoidu, mis on igal pühapäeval kirikusaali kõrval asetsevas väikeses toas.
Jumalateenistuse käiku on hõlbus jälgida ja õppida lauluraamatu abil, kus kõik põhiline on olemas.
Kui õpetaja kutsub altari juurde armulauale, tuleb silmas pidada, et kirikukorra järgi ei ole leeris käimata inimesel õigust armulauda vastu võtta, kuid ta on oodatud altari ette õnnistuseks ( et õpetaja mõistaks, et on tegu leeris käimata inimesega on hea kui inimene asetab käe üle rinna risti õlale). Lapsed ei pea armulaua ajaks jääma pinki või vanemad lapse pärast armulauale minemata. Lapsed võib võtta altari juurde kaasa, kus õpetaja õnnistab neid. Nii saavad lapsedki osa armulaua osadusest ja õpivad oma vanemate kõrval armulauda hindama.
Kirik elab inimeste annetustest. Kiriku ukse juures on tavaliselt selleks otstarbeks pandud korjanduskarp. Kellel ei ole raha, ei ole kohustatud annetama. Kuid rõõmsa ja tänuliku südamega toodud and on õnnistuseks nii kogudusele kui ka andjale endale.
Kirikust minnakse välja tavaliselt peale õpetaja väljatulemist. Kui möödapääsmatul põhjusel on vaja lahkuda enne jumalateenistuse lõppu, võib seda teha mõne koguduselaulu ajal. Palve või õnnistamise ajal ei sobi kirikust väljuda. Ka siis, kui kirikus ei ole parajasti jumalateenistust, ei tohi kõrvalised isikud minna altarisse, kantslisse või orelipuldi taha. Meie koguduses on tavaks soovida inimestele kirikust väljudes õnnistust tugeva käepigistusega, mis väljendab koguduse kokkukuuluvus tunnet.EELK Tartu Pauluse koguduse õpetaja Joel Luhametsa varasemad jutlused Tartu Vaimuliku varasalve lehelt; avaneval lehel klikkige sõnal "Autor" ja valige nimekirjast Luhamets, Joel.